Sunday, April 11, 2010

"Liblikas" Andrus Kivirähk

Räägib sajandialgsest Estonia teatrist, selle näitlejatest, sõjaaegsest Eestist ja siin valitsevatest tunnetest. Teos on jutustatud näitleja August Michelsoni vaatepunktist. Sündmuste keskel ka näitlejanna ja tantsijatar Erika Tetzky, kes oligi n.-ö. liblikas ehk siis lootusekiir ning killuke värskust hallis argielus. Sellele vaatamata luurab teatri ümber „hall koer“.

Teema: Inimene ja inimsuhted. Inimene ja ühiskond (ajalugu). Kultuur. Eesti ja eestlus.

Probleemid: Sõjaaegse masenduse ja surmaga hakkama saamine. Teater annab inimestele lootust, kuid see ei meeldi hallile koerale. Näitlejate, eriti Erika lahkumisega kaob ka osa Estonia hingest. Lausumata mõtted.

Tsitaadid: Näitlejad (kunstnikud) on nii pagar kui ka tainas.

"Olen alati imetlenud tsirkust - mõelda, mees käib peenikesel köiel, selle asemel, et sammuda kindlal kõnniteel! Pole midagi rumalamat, see köis ei vii teda ju kuhugi, hoopis kiiremini jõuaks edasi voorimehega, rääkimata automobiilist, aga mulle meeldib. Selles on uhket trotsi ja sõltumatust - et näed, käin kus tahan! Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil."

Lisaks: Kivirähilik ehk humoorikas keelekasutus (kuigi siin teoses vähem). Domineerib nukker meeleolu, isegi jutustades naljakaid lugusid. Väga pikad laused, näiteks:

"Kõnelen rivist ja pasunahüüdudest nagu mõni vana soldat, kellel kõrtsis viinaklaasi taga vunts sorgu on vajunud ning kes nüüd end korraga hästi tähtsa ja asendamatu mehena tunneb, härdusest väriseval häälel ammuunustatud sõjakäike meenutab ning kahuripaukude imiteerimiseks rusikaga vastu kõrtsilauda põrutab, nii et pudelid ehmunult õhku kargavad kui alles hõõguvale lõkkeasemele kogemata astunud kass.“

Teoses läbisegi reaalsus ja fantaasia, jutud sõjast vahelduvad lõikudega haldjatest jm. Luiskab raamatut kirjutades ja tunnistab seda ka ise.

Näiteks: „Jah, tõepoolest, mulle meeldis valetada, ja kui te teada tahate, siis olen ma sellesamagi üürikese jutustuse jooksul teile mitu korda hambasse puhunud, mistõttu te peate edaspidi tähelepanelikumad olema, et mitte häbematult alt minna. Ärge uskuge kõike, mida ma räägin! Või vastupidi – uskuge just, sest mis erilist vahet ikka tõel ja valel on, ei mingit, kes peaks seda paremini teadma kui mina, näitleja.“

Monday, April 20, 2009

Giles Merritt: Euroopa Liit vedas inimesi alt

Otsisin võõrsõnu Giles Merritti arvamusloost: Euroopa Liit vedas inimesi alt.


Sõna alguses nõrk täht või võõrtäht, võõrhäälik


Efektiivne
Debat
Garantii

Rõhk kaugemal esisilbist


Populism
Populaarsus
Probleem
Intstuitsioon
Baromeeter
Koalitsioon
Entusiastlik
Poliitika
Poliitiline
Eliit
Stabiilsus
Sotsiaalne
Entusiasm
Proportsionaalne
Partei
Tsentristlik
Konservatiiv
Tsentrist
Aktiivne
Positsioon
Skeptitsism
Poliitik
Mastaap
Süsteem
Protektsionism
Retoorika
Konkureerimata
Garantii
Organisatsioon
Struktureerima
Satelliit
Stabiilsus
Projekt
Oligarh
Kommunism

Pikk vokaal või diftong sõna lõpus


Populaarsus
Probleem
Instuitsioon
Baromeeter
Koalitsioon
Efektiivne
Poliitika
Poliitiline
Eliit
Stabiilsus
Sotsiaalne
Proportsionaaln
Partei
Konservatiiv
Positsioon
Atmosfäär
Poliitik
Mastaap
Süsteem
Retoorika
Konkureerimata
Garantii
Organisatsioon
Struktureerima
Satelliit
Stabiilsus

O kaugemal kui esisilp


Instuitsioon
Baromeeter
Koalitsioon
Proportsionaalne
Postitsioon
Atmosfäär
Komisjon
Protektsionism
Retoorika
Organisatsioon

Ebatavaline kaashäälikuühend


Komplekt
Protektsionism
Konkurents
Struktureerima
Proportsionaalne

Paljud võõrsõnad kordusid tekstis. Tektis oli kokku 1151 sõna, neist võõrsõnad olid 80, see teeb, et võõrsõnade leidumise protsent tektis oli u 7%

Tuesday, November 25, 2008

Väljavõtteid spordi seletavast sõnaraamatust

See arvamus on kirjutatud enne Pekingi Olümpiamänge. Järelikult oli see tol hetkel väga aktuaalne. Selle autor Paavo Kivine arutleb spordist ja tõmbab ka paralleele kultuurivallast. Ta mõtleb ja jagab meiega tähelepanekuid spordirahva ja kunstirahva vaheliste seoste kohta.

"Olümpia täidab taas ekraane. Või risustab, kuidas kellelegi, kõik ju ei hooli spordist. Ega peagi hoolima, kõik ei käi ju ka teatris." Kunstiinimesed ja spordirahvas on ühed mängjad kõik. Võib isegi öelda, et verevennad. Mõni ime siis, miks vennaarmu ei tunta. On ju inimese kaheks põhimureks au ja oma kasu. See tähendab siis seda, et kõik tahavad ikka raha, kuulsust ja rahva armastust. Ja seda on ühe meelest alati teisel rohkem ning vastupidi. Vaene vend ja rikas vend.

Rahva armastusega on lühikeses ajaperioodis asi klaar: tuled olümpiavõitjaks, oled nii vaeste kui rikaste meelest aasta inimene. Millal on selline tunnustus osaks langenud kirjanikule? Auga on aga teine asi. Sportlane peab ööd-päevad käima lausa mööda nööri. Uhab ta hullu kombel maanteel, reklaamib humalajooki või on muidu ülbe, kukuvad ta aktsiad armutult. Ehkki ta töötulemused sellest ju ei sõltu! Nagu ei sõltu ju ka kunstnikul. Aga temalt ei oodata ega nõutagi midagi, vaata et loetletud kaasusi lausa ei eeldata. Kunstnikul lihtne. Kuulsust pole tõenäoliselt kummalgi poolel kunagi parasjagu. Sportlane on täna tipus ja homme unustatud. Kes teaks täna Kerest, Antsonit, Taltsi? Ja lõpuks raha. Kultuurirahvas on kindlal arvamusel, et seda jagatakse sportlastele küll üleliia. No kui olümpiakulla eest 1,6 millionit kätte anda, siis tekib küll tunne, et riigil on palju raha üle. veel 10 aasta eest ei saanud olümpiakuld pennigi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sportlasel ei ole see elu midagi nii lihtne. Kui kirjanikud saavad elu lõpuni seda kindlat raha, küll jupphaaval, aga siiski saavad selle, siis sportlased, isegi kui korra või paar suure summa tasku paneb, peab siiski karjääri lõpus muutma oma elu täielikult, ja see, mis varem tuli ihurammuga, peab nüüd tulema mõistusega. Ja nagu öeldakse: kui mõistust jagati, olid sportlased trennis. See saab olema raske. Võrdselt ilusat vastulauset ühegi sportlase pea välja ei mõtle igatahes.

Monday, November 24, 2008

Utoopia enne ajalugu

Oma arvamuses arutleb Hasso Krull utoopia mõiste üle. Utoopia on tema jaoks ühelt küljelt hädavajalik, et käigus püsiks pidev areng: peab olema kujutelm, et senine ajalookäik võib lõpuks viia täiuslikuma elukorralduseni. Kuidas muidu õigustada „progressi” nimel tehtud eksitusi, kuritegusid ja hullusi? Teisest küljest on selleks arenguks selleks arenguks just vaja mõelda varasematele "utoopiatele", et vigadest õppida ja luua teed uutele.

"Tavaliselt on utoopial olemas ka oma minevikuvaste, mis peaks kinnitama utoopia kehtivust." Kui kunagi on mõni selline "Utoopia" mingil algkujul teostunud, võib see ju teostuda uuesti, kui vaadata, kuidas kõik toimis. Ning koos progressi-ideega, peaks välja tulema midagi veel paremat ja veel täiuslikumat. Olen sellega täiesti nõus. Muidugi kui puudub see minevikuvaste, millest eeskuju võtta, võib kujutlus küll saada hoopis suurema hoo ja vägevamad tiivad. Samas võib sellega asi pahasti minna ja võib-olla ebareaalseks. niisugused on fantaasiad virtuaalsest reaalsusest, kloonide ühiskonnast jne. Niimoodi pingutataks lihtsalt üle. Ning see võib tuua kaasa läbikukkumise.

"Aga kuidas häälestada ühiskonna toimimist ilma ühegi särava tulevikuvisioonita?" Arvan, et võimalus oleks "Utoopia", mida ei ole kunagi olnud veel. Selle all mõtlen seda, et minevikuvaste meil täielikult puudub. Me ei ootagi midagi kindlat ja meil pole aimugi, milline see välja nägema hakkab. Me hoopis võtame kõike päeva kaupa ja laseme asjadel areneda nii nagu tuleb. Pole mingit visiooni, milline lõppkokkuvõttes see kõik välja nägema peaks.