Räägib sajandialgsest Estonia teatrist, selle näitlejatest, sõjaaegsest Eestist ja siin valitsevatest tunnetest. Teos on jutustatud näitleja August Michelsoni vaatepunktist. Sündmuste keskel ka näitlejanna ja tantsijatar Erika Tetzky, kes oligi n.-ö. liblikas ehk siis lootusekiir ning killuke värskust hallis argielus. Sellele vaatamata luurab teatri ümber „hall koer“.
Teema: Inimene ja inimsuhted. Inimene ja ühiskond (ajalugu). Kultuur. Eesti ja eestlus.
Probleemid: Sõjaaegse masenduse ja surmaga hakkama saamine. Teater annab inimestele lootust, kuid see ei meeldi hallile koerale. Näitlejate, eriti Erika lahkumisega kaob ka osa Estonia hingest. Lausumata mõtted.
Tsitaadid: Näitlejad (kunstnikud) on nii pagar kui ka tainas.
"Olen alati imetlenud tsirkust - mõelda, mees käib peenikesel köiel, selle asemel, et sammuda kindlal kõnniteel! Pole midagi rumalamat, see köis ei vii teda ju kuhugi, hoopis kiiremini jõuaks edasi voorimehega, rääkimata automobiilist, aga mulle meeldib. Selles on uhket trotsi ja sõltumatust - et näed, käin kus tahan! Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil."
Lisaks: Kivirähilik ehk humoorikas keelekasutus (kuigi siin teoses vähem). Domineerib nukker meeleolu, isegi jutustades naljakaid lugusid. Väga pikad laused, näiteks:
"Kõnelen rivist ja pasunahüüdudest nagu mõni vana soldat, kellel kõrtsis viinaklaasi taga vunts sorgu on vajunud ning kes nüüd end korraga hästi tähtsa ja asendamatu mehena tunneb, härdusest väriseval häälel ammuunustatud sõjakäike meenutab ning kahuripaukude imiteerimiseks rusikaga vastu kõrtsilauda põrutab, nii et pudelid ehmunult õhku kargavad kui alles hõõguvale lõkkeasemele kogemata astunud kass.“
Teoses läbisegi reaalsus ja fantaasia, jutud sõjast vahelduvad lõikudega haldjatest jm. Luiskab raamatut kirjutades ja tunnistab seda ka ise.
Näiteks: „Jah, tõepoolest, mulle meeldis valetada, ja kui te teada tahate, siis olen ma sellesamagi üürikese jutustuse jooksul teile mitu korda hambasse puhunud, mistõttu te peate edaspidi tähelepanelikumad olema, et mitte häbematult alt minna. Ärge uskuge kõike, mida ma räägin! Või vastupidi – uskuge just, sest mis erilist vahet ikka tõel ja valel on, ei mingit, kes peaks seda paremini teadma kui mina, näitleja.“
