Väljavõtteid spordi seletavast sõnaraamatust

See arvamus on kirjutatud enne Pekingi Olümpiamänge. Järelikult oli see tol hetkel väga aktuaalne. Selle autor Paavo Kivine arutleb spordist ja tõmbab ka paralleele kultuurivallast. Ta mõtleb ja jagab meiega tähelepanekuid spordirahva ja kunstirahva vaheliste seoste kohta.

"Olümpia täidab taas ekraane. Või risustab, kuidas kellelegi, kõik ju ei hooli spordist. Ega peagi hoolima, kõik ei käi ju ka teatris." Kunstiinimesed ja spordirahvas on ühed mängjad kõik. Võib isegi öelda, et verevennad. Mõni ime siis, miks vennaarmu ei tunta. On ju inimese kaheks põhimureks au ja oma kasu. See tähendab siis seda, et kõik tahavad ikka raha, kuulsust ja rahva armastust. Ja seda on ühe meelest alati teisel rohkem ning vastupidi. Vaene vend ja rikas vend.

Rahva armastusega on lühikeses ajaperioodis asi klaar: tuled olümpiavõitjaks, oled nii vaeste kui rikaste meelest aasta inimene. Millal on selline tunnustus osaks langenud kirjanikule? Auga on aga teine asi. Sportlane peab ööd-päevad käima lausa mööda nööri. Uhab ta hullu kombel maanteel, reklaamib humalajooki või on muidu ülbe, kukuvad ta aktsiad armutult. Ehkki ta töötulemused sellest ju ei sõltu! Nagu ei sõltu ju ka kunstnikul. Aga temalt ei oodata ega nõutagi midagi, vaata et loetletud kaasusi lausa ei eeldata. Kunstnikul lihtne. Kuulsust pole tõenäoliselt kummalgi poolel kunagi parasjagu. Sportlane on täna tipus ja homme unustatud. Kes teaks täna Kerest, Antsonit, Taltsi? Ja lõpuks raha. Kultuurirahvas on kindlal arvamusel, et seda jagatakse sportlastele küll üleliia. No kui olümpiakulla eest 1,6 millionit kätte anda, siis tekib küll tunne, et riigil on palju raha üle. veel 10 aasta eest ei saanud olümpiakuld pennigi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sportlasel ei ole see elu midagi nii lihtne. Kui kirjanikud saavad elu lõpuni seda kindlat raha, küll jupphaaval, aga siiski saavad selle, siis sportlased, isegi kui korra või paar suure summa tasku paneb, peab siiski karjääri lõpus muutma oma elu täielikult, ja see, mis varem tuli ihurammuga, peab nüüd tulema mõistusega. Ja nagu öeldakse: kui mõistust jagati, olid sportlased trennis. See saab olema raske. Võrdselt ilusat vastulauset ühegi sportlase pea välja ei mõtle igatahes.

Utoopia enne ajalugu

Oma arvamuses arutleb Hasso Krull utoopia mõiste üle. Utoopia on tema jaoks ühelt küljelt hädavajalik, et käigus püsiks pidev areng: peab olema kujutelm, et senine ajalookäik võib lõpuks viia täiuslikuma elukorralduseni. Kuidas muidu õigustada „progressi” nimel tehtud eksitusi, kuritegusid ja hullusi? Teisest küljest on selleks arenguks selleks arenguks just vaja mõelda varasematele "utoopiatele", et vigadest õppida ja luua teed uutele.

"Tavaliselt on utoopial olemas ka oma minevikuvaste, mis peaks kinnitama utoopia kehtivust." Kui kunagi on mõni selline "Utoopia" mingil algkujul teostunud, võib see ju teostuda uuesti, kui vaadata, kuidas kõik toimis. Ning koos progressi-ideega, peaks välja tulema midagi veel paremat ja veel täiuslikumat. Olen sellega täiesti nõus. Muidugi kui puudub see minevikuvaste, millest eeskuju võtta, võib kujutlus küll saada hoopis suurema hoo ja vägevamad tiivad. Samas võib sellega asi pahasti minna ja võib-olla ebareaalseks. niisugused on fantaasiad virtuaalsest reaalsusest, kloonide ühiskonnast jne. Niimoodi pingutataks lihtsalt üle. Ning see võib tuua kaasa läbikukkumise.

"Aga kuidas häälestada ühiskonna toimimist ilma ühegi särava tulevikuvisioonita?" Arvan, et võimalus oleks "Utoopia", mida ei ole kunagi olnud veel. Selle all mõtlen seda, et minevikuvaste meil täielikult puudub. Me ei ootagi midagi kindlat ja meil pole aimugi, milline see välja nägema hakkab. Me hoopis võtame kõike päeva kaupa ja laseme asjadel areneda nii nagu tuleb. Pole mingit visiooni, milline lõppkokkuvõttes see kõik välja nägema peaks.